Avalehele Tule tööle! Ettevõttest Partnerid Kinkekaart RSS  
Sisukord

Fototarkus: Portreede pildistamine naturaalvalguses Tagasi

Lisatud 18.09.2019

Artikli autor: Aivo Anton / Kristiine Fotoluks

Me kõik pildistame õues. Puhkusel, tähtpäevadel, vabal ajal. Seepärast võib teema tunduda kasutu või mõttetuna, aga kui selle üle juurdlema hakata, siis jällegi hirmkeeruline. Olemasolev valgus on justkui midagi kohustuslikku, elementaarset, mis on alati olemas (välja arvatud öösel). Või siis peaks vähemalt olema. Nii see ongi, lisaks veel kõigile ja tasuta. Aga kuidas seda enda kasuks „tööle panna“? Selle väljauurimiseks läksime kena modelliga ilusal, mõnusalt tuulisel sügispäeval „inimkatseid“ tegema. Võtame kaamera (telefoni, tahvelarvuti) kätte ja peas hakkab vaikselt pinisema kusagilt kuuldud tarkus, et päike peab pildistamisel jääma meile selja taha. Palusin modellil päikese suunas vaadata ning tulemus sai selline:

1/2000 F/2.0 ISO100

 

Ütleme otse, et mitte kõige parem. Meie silmad ei ole mõeldud päikesesse vaatamiseks ning tulemuseks on kortsus kulmud, tumedad silmaümbrused, teravad varjud ja kokkuvõttes mitte kõige ilusam pilt. Kui paigutada modell seljaga päikese poole, siis pääseb ta kissitamisest ning tunneb end kindlasti palju mugavamalt, aga see toob kaasa mõned probleemid taaskord piltnikule. Nimelt võib juhtuda, et tulemuseks saame me tumeda silueti või siis korrektselt säritatud näo, aga kõik muu (eriti näit. blondid juuksed) on detailituks põlenud, ülesäris.Teine kuuldud reegel räägib valguse 45º-st nurgast. Katsetame siis sedagi. Nagu näha, on päike objektist u 45 kraadi vasakul. Kuna ta on väike (väikseks muudab selle tohutu valgusallika tema kaugus meist), siis on valgus väga terav ja kontrastne ning tulemuseks teravad, silmakraapivad varjud nina ja silmade juures:

 1/800 F/2.0 ISO100

 

Kindlasti on võimalik paremaid tulemusi saada, aga kuidas? Stuudiotes kasutatakse valguse pehmendamiseks softbokse, aga kuidas organiseeria see vidin päikesele? Geniaalne mõte: pilv töötab softboksina päikese ees!

1/100 F/2.8 ISO100

 

Saime lahti teravast valgusest ning sellega kaasnevatest varjudest! Aga mida ikkagi teha siis, kui juhtub olema selline ilm, et pole neid pilvi kusagilt võtta? Kuidas saame naturaalse valgusega pilte, mida on endal hea vaadata ja ka tuttavatele näidata või õigemini - milline peaks siis olema see va valgus, et julgeks pildistama hakata? Tegelikult on nii, et valgus võib olla ükskõik milline. Oluline on hoopisd pildistatava asetus selles, tema osaline "varjamine". Tol päeval palusin modellil olla varjus ehk siis kohas, kus ta oli otsese päikese eest varjatud, aga selle peegeldus heledamatelt objektidelt (maja seinad jne) tekitas piisavalt kontrastse valguse. Mõned näited:

1/125 F/2.0 ISO100

 

Päike on hoone tagaküljel, selle peegeldus vastasasuvalt valgete seintega majalt on piisav, et modell oleks pehmelt valgustatud.

 1/320 F/2.0 ISO100

 

Sama siin - modell on otsese päikese eest varjus, teda valgustab vasakult tulev päikese peegeldus.

1/60 F/2.8 ISO100

 

Modelli selja taga olev müür varjab teda otsese päikese eest, vasakult tulev peegelduv valgus tekitab modelli paremale näopoolele pehme varju. See too välja näo reljeefsuse.

Kõik pildid on tehtud keskmestatud särimõõtmisega.

Kokkuvõtteks: paigutades pildistatava otsese päikese eest varju nii, et talle paistab peegelduv, pehme valgus, saame soovitud tulemuse, kus ei ole teravaid, tumedaid varje ega "üle põlenud" alasid. Loomulikult on tehnikaid mitmeid erinevaid, äsja kirjeldatu on selline, mis tagab meile selged, loomulikud pildid, ei piina pildistatavat ega hiljem pilte vaadates/näidates ka pildistajat. Kasutagem siis kõikse sügise poolt pakutavat (värvilised lehed jne) ära. Ilusaid pilte!